Tasakaalus dünaamika

Mägedes käimine on popp. Kui mulle suvel tundus, et iga teine eestlane käib sukeldumas või surfamas, tundub praegu "kummaline" kui kodanik ei käi mägedes suuskamas või laudamas. Lumelaud on mulle aastaid imponeerinud. Ja mäed on eriti köitvad olnud. Eelmisel nädalal tegin väikse lumerännaku Rootsis. Ja mõtlesin, et mida sellest rännakust õppida on. Näiteks oli hea kõrvalt vaadata ennast ja teisi ning erinevaid asju mõelda. "Peoplewatching", nagu üks mu sõber ütleb. Mõned "toredad" küsimused sõnastusid:

• Kas naudid üksi sõitmist või pakub pinget parve sees ringlemine ja teistest möödatuhisemine? Kui suure seltskonnaga?
• Kas riietus on ühte tooni tagasihoidlik või kirev? Mõni mees oli lausa karukostüümi selga tõmmanud.. :)
• Kas eelistad mahedalt sõita päikeselise ilmaga või kaifid tormi, kitsast nähtavust ja ettearvamatust? Või kannad hoopis ise oma ilma ise kaasas, enda sees, hoolimata sellest, mis väljas toimub?
• Kas sõidad rahulikult, vahepeal puhates või paned ennast viimase piirini proovile?
• Kas eelistad siniseid, punaseid või musti radu?
• Kas õpid ise või kasutad treenerit? Kui oluline üldse areng on?
• Mida eelistad teha õhtul pärast sõitmist?
• Jne...

Igaühe jaoks on muidugi oma tõde ja parim seisukoht. Aga mõtte iseloomustamiseks selline tõestisündinud lugu: Vaatasin ühte Eesti perekonda punasest mäest allasuusatamist alustamas. Ema-isa ja umbes viieaastased poeg-tütar. Isa ütles alustuseks "Lapsed, andke tuld!" ning hetke pärast ütles ema "Maria, sõida ettevaatlikult!". Mis mõte esimesena tekib? Mina mõtlesin esimese hooga, et kuidas küll nii erinevad inimesed koos elavad.. Samas sellest lihtsast dialoogist võib välja lugeda päris mitmeid asju. Näiteks mõelda, kuidas vanemad kujundavad oma lastes väärtushinnangud. Domineerivama poole väärtushinnangud hakkavad domineerima. Ehk suures osas just vanematest sõltub see, kuidas ülaltoodud küsimustele vastasid. Samas, hoolimata vastandlikkusest, ei saaks ju tekkida dünaamikat kui mõlemad pooled oleksid täpselt ühesugused. Ja tasakaalu on ikka ja alati vaja. Tasakaalus dünaamikat.

Tarkvaraarenduse ja integratsiooni tulevik Eestis

Küsides Eesti tarkvaraarenduse valdkonnas tegutsevatelt inimestelt, „Milline on tänane ja lähiaja suurim väljakutse Sinu ettevõttes?”, võib enamik vastuseid võtta kokku väljendiga „inimressursi nappus”. Tegelik väljakutse on inimeste paigutamine õigetesse rollidesse ja nende arengu tagamine. Näiteks kui inimesel on eeldused ja tahtmine töötada juhtivprogrammeerijana, kes koordineerib kuluefektiivsemaid ida turu allhankijaid, siis peab ta saama seda teha.

Eestis on hulk väikeseid tarkvaraettevõtteid, kus töötavate inimeste tegelik potentsiaal jääb tihti rakendamata. Kas Sina tead mõnda tarkvaraarenduse valdkonna inimest, kes ei rakenda kogu oma potentsiaali? Oleks ju ketserlik lasta tal teha tööd, millega saaksid hakkama odavamad allhankijad? Kas asi on selles, et talle ei pakuta võimalust töö delegeerimiseks? Võib-olla suudaks talle paremaid võimalusi pakkuda mõni suurem Eesti
tarkvaraarendusfirma?

Vaadates viimaste aastate trende ja tulevikusuundumusi, väidan kaljukindlalt, et Eestisse jääb: projektijuhtimine, süsteemianalüüs, kasutajaliidese disain, osalemine arhitektuuri loomises, programmeerijate juhtimine, integratsioonitööd, paigaldamine, süsteemihaldus ja kvaliteedijuhtimine. Need on oskused, mille arendamisele tasub „IT-mehel” keskenduda. Tavaprogrammeerijaid on vaja eelkõige olemasolevate rakenduste edasiarendamiseks, mida väljast tellida ei oleks otstarbekas.

Tavaprogrammeerimise ehk masstoodangu jaoks kasutatakse üha enam ida riikide (Valgevene, Ukraina, ...) odavamat arendusressurssi. Selline lähenemine on eriti kuluefektiivne uute süsteemide „nullist” loomisel ning üha populaarsust koguvate tunnipõhiste arenduslepingute puhul.

Seega - mida teha? Eelkõige peavad Eesti defitsiitsed tarkvaraarenduse spetsialistid leidma võimaluse rakendada maksimaalselt oma (juhtimis)potentsiaali. Vaid sel viisil saab vastata üha kasvavale nõudlusele, mis täna on suurem kui pakkumine.