Tarkvaraarenduse ja integratsiooni tulevik Eestis

Küsides Eesti tarkvaraarenduse valdkonnas tegutsevatelt inimestelt, „Milline on tänane ja lähiaja suurim väljakutse Sinu ettevõttes?”, võib enamik vastuseid võtta kokku väljendiga „inimressursi nappus”. Tegelik väljakutse on inimeste paigutamine õigetesse rollidesse ja nende arengu tagamine. Näiteks kui inimesel on eeldused ja tahtmine töötada juhtivprogrammeerijana, kes koordineerib kuluefektiivsemaid ida turu allhankijaid, siis peab ta saama seda teha.

Eestis on hulk väikeseid tarkvaraettevõtteid, kus töötavate inimeste tegelik potentsiaal jääb tihti rakendamata. Kas Sina tead mõnda tarkvaraarenduse valdkonna inimest, kes ei rakenda kogu oma potentsiaali? Oleks ju ketserlik lasta tal teha tööd, millega saaksid hakkama odavamad allhankijad? Kas asi on selles, et talle ei pakuta võimalust töö delegeerimiseks? Võib-olla suudaks talle paremaid võimalusi pakkuda mõni suurem Eesti
tarkvaraarendusfirma?

Vaadates viimaste aastate trende ja tulevikusuundumusi, väidan kaljukindlalt, et Eestisse jääb: projektijuhtimine, süsteemianalüüs, kasutajaliidese disain, osalemine arhitektuuri loomises, programmeerijate juhtimine, integratsioonitööd, paigaldamine, süsteemihaldus ja kvaliteedijuhtimine. Need on oskused, mille arendamisele tasub „IT-mehel” keskenduda. Tavaprogrammeerijaid on vaja eelkõige olemasolevate rakenduste edasiarendamiseks, mida väljast tellida ei oleks otstarbekas.

Tavaprogrammeerimise ehk masstoodangu jaoks kasutatakse üha enam ida riikide (Valgevene, Ukraina, ...) odavamat arendusressurssi. Selline lähenemine on eriti kuluefektiivne uute süsteemide „nullist” loomisel ning üha populaarsust koguvate tunnipõhiste arenduslepingute puhul.

Seega - mida teha? Eelkõige peavad Eesti defitsiitsed tarkvaraarenduse spetsialistid leidma võimaluse rakendada maksimaalselt oma (juhtimis)potentsiaali. Vaid sel viisil saab vastata üha kasvavale nõudlusele, mis täna on suurem kui pakkumine.